Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Hospidali rüütleid, seal ordus on mul üks vend,“ vastas kloostriülem.

„Mina ei taha nende kuulsuse külge kätt pista,“ ütles tempelrüütel, „ometi…“

„Mina arvan, sõber Cedric,“ ütles Wamba vahele, „et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet tähele pannud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja Jeruusalemma tagasivõitmise nende rüütlite hoolde usaldanud, kel on püha linna kaotamisega kõige rohkem tegu.“

„Kas siis Inglise sõjaväes seal kedagi ei ole, kes väärt oleks tempelrüütlite ja Püha Johannese ordu kõrval nimetamiseks?“

„Andke andeks, leedi,“ vastas Brian de Bois-Guilbert, „Inglise kuningas tõi tõepoolest salga vahvaid sõdureid pühale maale, kuid nad seisavad neist taga, kes juba ammust ajast oma rinnaga selle pinna kaitsevalliks on olnud.“

„Ei seisa kellestki taga,“ ütles palverändaja, kes kuulmiseks küllalt lähedal asus ja nähtava kärsitusega kõnelust tähele oli pannud. Kõik pöördusid sinnapoole, kust tuli see kinnitus. „Mina ütlen,“ kordas palverändaja kindlal ja valjul häälel, „et Inglise rüütlid ei seisa kellestki madalamal, kes kaitseb püha maad. Peale selle kinnitan ma, sest ma nägin seda oma silmaga, et kuningas Richard ja viis tema rüütlit korraldasid pärast St. John-de-Acre’i võitmist turniiri ja võtsid seal kõigi soovijate väljakutsed vastu. Sel päeval astus iga rüütel kolm korda välja ja paiskas kolm vastast maha. Lisan juurde, et seitse neist vapraist olid tempelrüütlid — ja sir Brian de Bois-Guilbert teab väga hästi, et ma tõtt räägin.“

Võimatu on sõnu leida viha kirjeldamiseks tempelrüütli pruunil näol, mis veel tumedamaks muutus. Äärmise viha ja segaduse tõttu libisesid tema värisevad sõrmed mõõgapeale ja tõmbusid vististi ainult teadmisel tagasi, et siin pole paras paik vägivalla-tegudeks. Cedric, kelle tundmused alati lihtsad ja õiglased olid ja keda harva enam kui üks


56