võtab iga ausa väljakutse rüütellikult vastu. Kui minu nõrk tagatis peaks võima püha palverändaja võrratut panti pisutki kindlustada, siis oleksin valmis oma au ja nime selleks andma, et Ivanhoe sellele uhkele rüütlile vastu astub, nagu ta seda nõuab.“
Vastupidiste tundmuste torm näis Cedricu valdavat, sundides teda selle kõneluse vältusel vaikima. Rahuldatud uhkus, viha ja nõutus vaheldusid tema laial ja avalikul näol, nagu kihutaksid pilvevarjud üle viljapõldude, kuna aga tema teendrid, kellesse kuuenda rüütli nimi näis otse elektriliselt mõjuvat, pilkudega oma isanda küljes rippusid. Kuid Rowena hääle kõla näis majaisanda tema vaikimisest äratavat.
„Leedi,“ ütles Cedric, „see ei kõlba mitte; oleks suuremat tagatist vaja, siis annaksin mina ise oma au Ivanhoe au eest pandiks, kuigi olen haavatud, õigusega haavatud. Aga võitlus-kihlvedu on ju täielik, isegi normannide rüütelkonna fantastiliste määruste järele — eks ole, isa Aymer?“
„On,“ vastas prior, „ja selle püha relikvia ning kalli keti hoian ma meie kloostri varakambris seni alal, kui võitlus on otsustatud.“
Peale neid sõnu lõi ta omale korduvalt risti ette ja andis pärast põlvitusi ja salajasi palveid selle relikvia teeniva munga, vend Ambrose kätte, kuna ta kuldketi vähemate ettevalmistustega, kuid vististi mitte vähema sisemise rahuldustundega ise võttis ja lõhnava nahaga vooderdatud tasku pistis, mis tema käe all avanes. „Ja nüüd, Cedric,“ ütles ta, „teie heade viinade kangus paneb mu kõrvad õhtukellade helinat kuulma — lubage veel üks karikas leedi Rowena terviseks ning laske meid siis puhkama minna.“
„Bromholme risti nimel,“ vastas Cedric, „teie teete oma kuulsusele vähe au, sir prior! Kuulujutt räägib teist kui lõbusast mungast, kes karika juures hommikukella ära ootab ja mina, vanana, nagu olen, kartsin, et te mu võistlusel häbisse jätate. Aga ausõna, minu ajal poleks saksi kaheteistkümne-aastane poisikegi nii vara karikast lahkunud.“
59
