Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/65

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Eesruumist leidis ta ootava Anwoldi, kes ümmardajalt tulelondi võttis ja palverändaja suurema kiiruse kui viisakusega äärmisse ja lihtsamasse hoonejakku viis, kus oli hulk väikesi ruume või konge, mis olid määratud alamaile teendritele ja külalistele magamiskohaks.

„Missuguses magab juut?“ küsis palverändaja.

„Uskmatu koera onn,“ vastas Anwold, „on teie pühaduse kongi kõrval. Püha Dunstan, küll peab seda onni vist kraapima ja kasima, enne kui teda mõni kristlane võiks tarvitada!“

„Ja kus magab seakarjus Gurth?“ küsis võõras.

„Gurth,“ vastas ori, „magab teist paremal, juut pahemal pool, nii et teie seda ümberlõigatut nende sugukonna peletisest eraldate. Te oleksite võinud auväärilisema paiga saada, kui te Oswaldi kutset poleks tagasi lükanud.“

„Nõnda on hea, nagu see praegu on,“ ütles palverändaja, „sest isegi juudist võib läbi tammise seina vaevalt midagi külge hakata.“

Nõnda öeldes astus ta temale määratud kambri, kuna ta enne teenijalt tänades tulelondi võttis ning head ööd soovis. Kui ta oma kongi ukse oli sulgenud, pistis ta tulelondi puust lühtrisse ja laskis pilgu oma magamisruumis ümber käia, mille sisseseade oli kõige lihtsam. Siin oli lihtne puutool, sama laadi säng puhtate õlgedega, mille peale vaibana laotatud paar lambanahka.

Tulelonti kustutades heitus palverändaja oma lihtsale asemele, ilma et ennast riietest oleks vabastanud, ja magas või vähemalt lamas pikali, kuni esimene päikesekiir tuppa lipsas läbi võrestatud väikese akna, mis pidi siia mõnususeta kambri niihästi valgust kui ka õhku muretsema. Siis tõusis ta üles ja kui ta oma hommikupalve oli lugenud ning oma riideid korraldanud, lahkus ta toast, et juut Isaaki kongi astuda, mille ukselingi ta võimalikult vaikselt kergitas.

Juut lamas rahutus uinakus samasugusel asemel, nagu oli palverändajagi toas. Eelmisel õhtul kõrvaldatud riidetükid oli juut hoolikalt omale keha ümber pannud, nagu


65