muli, hüüdes: „Minul peaksid abinõud olema kellegi heatahtluse kindlustamiseks! Ah, on ainult üks tee kristlase heavõitmiseks, aga kuidas suudaks vaene juut seda teed käia, kui ta väljapressimistega juba Laatsaruse viletsasse seisukorda on surutud?“ Ja äkki, nagu oleks kahtlus temas kõik teised tundmused lämmatanud, hüüdis ta: „Jumala pärast, noormees, ära peta mind mitte — püha isa nimel, kes meid kõiki on loonud, olgu me juudid või paganad, Iisraeli lapsed või iismaelid, ära anna mind ära! Mul pole mingeid abinõusid kristlase heatahtluse võitmiseks, isegi kui see maksaks ainult ühe penni.“ Neid viimaseid sõnu rääkides kargas ta maast ja haaras kõige härdamalt palverändaja mantlist kinni, aga see vabastas enda juudi puutumisest, nagu võiks see teda rüvetada.
„Oleksid sina ka kogu oma sugukonna rikkusega koormatud,“ ütles palverändaja, „kuidas võiksin ma mõttele tulla sinule ülekohut teha? — Selles ülikonnas olen ma vaesuse tunnistuse annud ja selle võiksin ma ilmas ainult hobuse ning raudriide vastu vahetada. Ära mõtle, et mina sinu seltsi otsin või sellest omale tulu loodan, jää siia, kui tahad —kaitsku sind Saksi Cedric.“
„Ah!“ hüüdis Isaak, „tema ei luba mind enese seltsis reisida. Olgu saksilane või normann, mõlemad tunnevad end juudi lähedusest häbistatud. Ja üksipäinis Reginald Front-de-Boeufi ja Filip von Malvoisini maadest läbi minna — hea noormees, mina tulen teiega kaasa! Rutakem, pangem omale vöö vööle ja põgeneme! Siin on kepp, miks tahate veel viivitada?“
„Ma ei viivita,“ ütles palverändaja oma kaaslase kiirustamisele järele andes, „kuid mina pean abinõud muretsema siit paigast lahkumiseks. Tule mulle järele.“
Ta viis juudi naabertoakesse, kus magas, nagu juba mainitud, seakarjus Gurth. „Tõuse üles, Gurth,“ ütles palverändaja, „tõuse ruttu. Tee lahti taguvärav ja lase mind ühes juudiga välja.“
Gurth, kelle amet talle praeguse aja vaadetest hoolimata sama palju tähtsust andis, nagu Eumaioselegi Itakal, tundis
68
