Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Vaesena kinnitan?“ kajas juudilt vastu. „O, usu, ma räägin ainult tõtt; mina olen paljaksriisutud, võlgades, vilets mees. Julmad käed on minult mu varanduse, raha, laevad ja kõik minu omanduse kiskunud. — Ometi võin ma teile öelda, mis te soovite ja võib-olla teile seda ka muretseda. Sinu himu käib veel praegu hobuse ja varustuse järele.“

Palverändaja nõksatas ja pöördus äkki juudi poole: „Missugune saadan su nõnda laskis aimata?“

„Ükskõik missugune,“ ütles juut naeratades, „peaasi, kui see aga õige on — ja nagu ma teie soovi võisin aimata, niisama võin ma tema ka täita.“

„Kuid pea ometi silmas minu seisust, mu riiet ja mu tõotust,“ ütles palverändaja.

„Teid, kristlasi, tunnen ma,“ vastas juut, „ja tean, et kõige suursugusem teist valmis on ebausklikus patukahetsuses kepi ning sandalid võtma ning jalgsi surnud inimeste haudadele rändama.“

„Mitte teotada, juut,“ ütles palverändaja tõsiselt.

„Anna andeks,“ ütles juut, „mina rääkisin mõtlemata. Kuid öösi ja täna hommikul pillasite sõnad, mis tulekivi sädemena näitasid, mis metall teis peitub; ja see palverändaja-kuub varjab rüütliketti ning kannuseid: hommikul minu voodi üle kummardudes hiilgasid nad.“

Palverändaja ei suutnud naeratust tagasi suruda. „Kui mõni sama uudishimulik silm sinu riided läbi otsiks, Isaak, mis võiks tema küll sealt leida,“ ütles ta.

„Aitab,“ ütles juut jumet muutes; ja ruttu oma kirjutusmaterjali välja võttes, nagu tahaks ta kõnelust lõpetada, hakkas ta paberitükile oma kollase mütsi lael kirjutama, ilma et hobueeslilt maha oleks tulnud. Lõpetades andis ta selle heebrea keeles kirjutatud tähe palverändajale sõnadega: „Leicesteri linnas tunnevad kõik rikast lombardia juuti Kirjath Jairami; anna see täht temale: temal on kuus Milano sõjavarustust müüa, millest kõige halvemgi on kroonitud pea väärt, ja kümme toredat täkku, kellest halvem kõlbaks kuningale trooni tagasivõitmiseks. Neist


74