Seitsmes peatükk.
Ju kannupoisid rüütleid piiravad, |
Inglise rahva seisukord oli tol ajal küllalt vilets. Kuningas Richard oli kodumailt ära — vangis kurikavala ja halastamata Austria hertsogi käes. Isegi tema asupaik polnud kindlasti teada ja suurem osa tema alamaist, kes vahepeal igasuguste rõhumiste ohvriks saanud, tundis tema saatust ainult pealiskaudselt.
Prints Johann, kes lepingus seisis Lõvisüda verivaenlasega, Prantsuse Filipiga, püüdis igasuguste abinõudega Austria hertsogi peale mõjuda, et see tema venna Richardi vangipõlve pikendaks, kellele ta nii mõnegi heateo eest tänu võlgnes. Samal ajal püüdis ta oma parteid kuningriigis kõvendada, et sel juhtumusel, kui kuningas sureks, trooni pärast võitlusse astuda tema seadusliku pärijaga, oma vanema venna, Briti hertsogi Arthuriga, Geoffrey Plantageneti pojaga, missuguse vägivalla-teoga ta hiljemini teatavasti korda saigi. Iseloomult oli Johann kergemeelne, liiderlik ning ustavuseta ja enda ümber kogus ta mitte ainult need, kel kuninga äraolekul tehtud kuritegude pärast oli põhjust karta tema tagasitulekut, vaid ka suurearvulise „seadusevastaste julgete“ hulga, kes ristisõitudelt kodumaale tagasi tulles hulga hommikumaa pahesid ühes vaesuse ning julmenenud iseloomuga kaasa tõid ja kes oma lootuse panid ühiskondlikes segadustes omandatava varanduse peale.
76