Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


küll Edinburi kohtukoja sekretäriks, aga see amet ei takista teda maale edasi jäämast. Onult saadud päranduse ja teoste eest makstavate honoraride tõttu on tal võimalus hakata omale kohasemat asupaika ehitama, kui on seda algeline taluonn. Ehitamist algab ta ilma kindla plaanita, nagu ta kirjutas oma romaanegi: kõik oleneb tujust, andumisest, joobumusest ning võimalustest. Ja viimased aina kasvavad. Neile vastavalt kasvavad ka maja dimensioonid, mille ehitamine jätkub kuni 1824. aastani, mil ta valmis saades esineb mingisuguse vanaaegse vürstliku lossina. Tema välimised ja sisemised ilustused on kokku korjatud ja ostetud mõni teab kust, ainult et aga kõik oleks eht ja vanaaegne, alates mõne karniisiga ja lõpetades kas või ahjuhargiga. Tubade sisustus muutub omataoliseks muuseumiks, kus leiduvad ainult vana-aegsed mööblid, iluasjad, sõja- ja jahiriistad. Juba oma taluonni asudes oli W. Scott’i pagas enamasti mingisugune vanaaegsete kolikoormate rodu, sest tema oma ütlemise järele olnud 24 koormast suurem osa vanad mõõgad, vibud, kilbid, nii et kalkuni pesakond vahva rüütli kiivris asunud ja isegi lehmad vanu lippusid ja püsse kannud.

Samal ajal kui ta oma maja ehitas, ostis ta tükk-tükilt maid kokku ja ikka niisuguseid paiku, mis ühendatud mingisuguste ajalooliste mälestustega. Nõnda sündis see kuulus ja omaniku enda ristitud eluase Abbotsford, kuhu kui pühapaika rännati ja kus lahke, lihtne ja vastutulelik peremees nagu mõni keskaja suurhärra püüdis elada, töötades hommikul viie ja üheksa vahel ja lõbutsedes hiljemini oma alaliste külalistega kalapüüdmisel, jahipidamisel või mingil muul viisil. 1826. aastal tuli kirjaniku küllaldasse mõnutsevasse ellu äkiline pööre. Juba 1812. aastast saadik oli ta kirjastaja Constable’i ja trükkija Ballantyne’i ärisse suured summad mahutanud, sest ühes nendega tahtis ta raamatute kirjastamist kui tulutoovat ettevõtet kasutada, misjuures tema oma peale kohustuse võttis kirjastatavate teoste muretsemise. Sel alal olid W. Scott’il laialdased kavatsused. Hooletu ja oskamata asjaajamise tagajärjel läks aga kogu ettevõte 1826. a. pankrotti ja kirjanik kaotas terve oma varanduse ning omandas lisaks veel 120 000 naelsterlingit võlga. Küll polnud W. Scott selles ärilises äparduses isiklikult kuidagi süüdi ega vormilikult kohustatudki tähendatud võlasummat oma kanda võtma, kuid ustava sõbra ja seltsimehena ei tõmmanud ta oma toetavat kätt ka raskeil päevil kaaslastest tagasi. Ja kui ta tänini oli kirjutanud, et võimaldada endale vürstlikku elu, siis hakkas tema sulg nüüd kahekordse jõuga töötama oma peale võetud suure võlasumma kustutamiseks. Juba varemalt ei surunud iga kord sisemine tarvidus kirjanikule sulge pihku, mis ehk nii mõnegi nõrkuse tema toodangus seletab, nüüd aga ei võinud sisemisest tarvidusest enam juttugi olla. Ta kirjutas kõike, mis aga kätte juhtus ja mis raha tõi. Neil eluvõitluse palavail aastail ilmusid W. Scott’i sulest muu seas kirjutised Šoti ajaloost (The Tales of a Grandfather ja History of Scott-


8