„See Saksi siga,“ ütles ta, „on kas magama uinunud või ei saa ta minust aru. Kõdita teda oma piigiga, de Bracy,“ rääkis ta oma kõrval ratsutavale rüütlile, kes oli vabarühma ehk kondottieri ülemaks (palgatud sõjamehed, kes ei kuulunud ühelegi rahvale, vaid ainult vürstile, kes neile palka maksis). Nüüd tõusis nurin isegi printsi kaaslaste seas, kuid de Bracy, kelle elukutse teda igasugusest tagasihoidlikkusest vabastas, ulatas oma pika piigi üle ruumi, mis eraldas võitlusvälja rõdust, ja oleks tingimata printsi käsku täitnud, enne kui Athelstane Viivitaja oleks sedavõrt end kogunud, et sõjariista eest end tagasi tõmmata, kui mitte Cedric, kes sel määral, nagu Athelstane pikaldane, just kärmas oli, oma mõõka poleks paljastanud ja ainsa hoobiga piigil otsa poleks maha raiunud. Veri kargas prints Johannil näkku. Ta lausus oma põhjalikumad vandesõnad ja oli valmis oma viha kohast vägivalda teostada käskima, kui ta äkki oma ettevõttest kõrvale kallutati, osalt ümbritsevate kaaslaste poolt, kes teda palusid rahustuda, osalt üldise kiidukisa tõttu, mis Cedricu teole osaks sai. Põlgavalt laskis prints oma silmad ringi käia, nagu otsiks ta pääsmist ning mõnd uut ohvrit, ja juhuslikult sama vibumehe nägu tabades, kellest eespool juttu oli ja kes ikka veel, printsi pilkudest hoolimata, viibis rõõmuhüüde seisakus, küsis ta temalt kiiduavalduse põhjuse üle järele.
„Mina karjun alati bravo,“ ütles vabamees, „kui ma näen head laskmist või tublit lööki.“
„Või nõnda,“ vastas prints; „siis tabad sina küll ka ise alati märki, olen kindel.“
„Jah,“ ütles vabamees, „metsamehe märki metsamehe maa peale taban ma igatahes.“
„Wat Tyrreli märki saja jardi peale,“ ütles hääl mehe selja tagant, kuid kes ütles, polnud võimalik näha.
See tähendus prints Johanni sugulase William Rufuse saatuse kohta ajas ta vihale ja tegi rahutuks, kuid ta rahuldus peagi seega, et ta võitlusvälja ümber seisvaile relvakandjaile käsu
87
