lisas ta juurde, lehvitades ühes käes sealiha-tükki, teises oma puumõõka.
„Kes ja mis sa oled, suursugune võitja?“ küsis prints Johann ikka veel naerdes.
„Põlvnemise poolest narr,“ vastas naljahammas. „Mina olen Wamba, Witlessi poeg, kes oli Weatherbraini poeg, kes oli ühe vanema poeg.“
„Tehke juudile all ruumi,“ ütles prints Johann, võib olla heal meelel juhust tarvitades, et lahkuda oma esialgsest püüdest, „võidetut võitja kõrvale asetada pole kõlvuline.“
„Kelmi narri kõrvale veel halvem,“ vastas naljahammas, „ja juuti peki kõrvale kõige halvem.“
„Suur tänu, tubli poiss,“ hüüdis prints Johann, „sina meeldid mulle. Isaak, laena mulle ometi peotäis kuldtükke.“
Kuna juut, sellest palvest heidutatult, kuid mitte julgedes seda tagasi lükata, oma vööl rippuvas paunas kobas ja vististi järele katsus, kui palju rahatükke peotäide läheb, kummardus prints oma täku seljast tema juurde ja lõpetas Isaaki kahtlused sellega, et ta kogu tema pauna ära napsas ja seal leiduvad mõned kuldtükid Wambale viskas, mispeale ta võitlusvälja ringil edasi ratsutas ja juudi ümbritseva naeru saagiks jättis, endale aga pealtvaatajate kiiduavaldused lõikas, nagu oleks ta teostanud midagi ausat ja auväärset.
Kaheksas peatükk.
A’ab sarve äge väljakutsuja |
Äkki peatus prints Johann oma sõidul ja Jorvaulx’i priorit ligi kutsudes ütles ta, et tänase päeva peaülesanne olevat unustusse langenud.
89
