Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kui Brian de Bois-Guilbert võidab,“ ütles prior, „siis olen valmis oma roosikrantsi pantima, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.“

„Bois-Guilbertil,“ vastas de Bracy, „on hea oda, kuid võitlusvälja ümber on teisigi, kes ei karda temale vastu astumast.“

„Tasa, mu härrad,“ ütles Waldemar, „ja laske prints oma paigale asuda. Rüütlid ja rahvas on ühesuguselt kärsitud, aeg kaob ja ülem aeg on mängudega algust teha.“

Kuigi prints Johann veel riigivalitseja polnud, ometi maitsis ta Waldemar Fitzurses juba kõike seda halbust, mida armualune minister endaga kaasa toob, kes oma isandat teenides seda ikka omal viisil teeb. Prints andis järele, olgugi et ta niisuguse meelelaadiga oli, mis just tühistes asjades kangekaelsust ilmutab, ja ühes ümbritsevate kaaslastega troonile asudes andis ta heerolditele märku turniirimäärusi ette lugeda, mis olid lühidalt järgmised:

Esimeseks: Viis väljakutsujat astuvad kõigi soovijatega võitlusse.

Teiseks: Võitlusse ilmuv rüütel võib viie väljakutsuja seast omale vastase valida, puudutades tema kilpi. Tegi ta seda tagurpidi odaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab — piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingisugust hädaohtu pole karta, ehk olgu siis hobuse ja ratsaniku põrutusest. Puudutati kilpi aga piigi terava otsaga, siis pidi võitlus à outrance järgnema, see tähendab — rüütlid pidid teravate sõjariistadega võitlema, nagu lahingus kunagi.

Kolmandaks: On rüütlid oma tõotuse teostanud ja igaüks viis oda murdnud, siis nimetab prints esimese turniiripäeva võitja, kes saab tasuks valitud ilu ja laitmata tugevusega sõjahobu; peale selle vaprustasu kuulutatakse, et temal on auväärt õigus ilu- ja armukuninganna valimiseks, kes jagab võiduhinna järgmisel päeval.

Neljandaks: Antakse teada, et teisel päeval korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid võitu soovides võivad osa


91