Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/92

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võtta ja kuna nad kahte rühma jagatakse, võitlevad nad mehiselt selle silmapilguni, mil prints Johann märku annab võitluse lõpetamiseks. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis seda rüütlit, kes printsi otsust mööda teisel päeval kõige paremini esineb, kroonima kuldseist loorberilehist tehtud pärjaga. Sel teisel päeval pidid rüütelmängud lõppema, kuid kolmandal pidid esinema vibulaskjad, härjavõitlejad ja teised vahenditud rahvalõbustajad. Nõnda püüdis prints Johann rahva poolehoidu võita, mille ta peagi sellega kõigutas, et ta arutult sama rahva tundmusi ja eelarvamisi haavas.

Võitlusväli pakkus praegu kõige hiilgavamat pilti. Ümbritsevad rõdud olid täidetud kõigega, mis leidus Põhja- ja Kesk-Inglismaal suursugust, kõrget, rikast ja ilusat, ja auvääriliste pealtvaatajate erinevad riided muutsid vaate sama lõbusaks kui mitmekesiseks, kuna sisemine madalam ruum, mis oli täidetud kena Inglismaa kodanikkude ja vabameestega, oma lihtsamate kehakatetega tumeda serva sünnitas säravate tikanduste ümber, seega nende hiilgust veel enam toonitades.

Heeroldid lõpetasid määruste lugemise oma hariliku hüüdega: „Heldust, heldust, vaprad rüütlid!“ mispeale sadas rõdult kuldtükke, sest rüütelkond pidas oma kohuseks helde käega olla nende vastu, keda sel ajajärgul loeti rüütliau kuulutajaiks ja ajaloo-kirjutajaiks. Publikumi heldust saatsid hüüded, nagu: „Armastus daamidele — Surm võitlejaile — Au suurmeelsele — Kuulsus vaprale!“ millega ühinesid lihtsamate pealtvaatajate kisa ja hulga pasunapuhujate sõjapillide mürin. Kui see oli lõpetatud, lahkusid heeroldid kirevas reas võitlusväljalt ja sinna jäid ainult marssalid, kes pealaest jalatallani relvastatult asusid raidkujudena mõlemal pool võitlusvälja otsas. Võitlusvälja põhjapoolne aiaga piiratud ruum oli vahepeal oma suurusest hoolimata täitunud rüütlitega, kes oleksid soovinud oma osavust väljakutsujate vastu katsuda, ja rõdult vaadates paistsid nad kui suletuttide voogav meri, milles läikisid haljad kiivrid ja pikad piigid ühes mõnikord nende otsa kinnitatud kämblalaiuste lippudega, mis tuules lehvides suletuttide seltsis üldist pilti elustasid.


92