dusid kõrvale Bois-Guilberti ja Front-de-Boeufi kilpidest ja puudutasid kolme teise rüütli omi, sest need olid tänini avaldanud vähem osavust ja tugevust. See ettevaatlik valik ei muutnud ometi kokkupõrke tagajärgi, väljakutsujad jäid endiselt võitjaiks; üks vastastest langes sadulast ja kaks teist ei tabanud märki, see tähendab, ei tabanud oma vastase kiivrit või kilpi otse hoitud odaga nii kindlasti ja tugevasti, et see murduks või et vastane sadulast maha lendaks.
Neljandale kokkupõrkele järgnes pikem vaheaeg; näis, nagu ei tahaks enam keegi võitlust uuendada. Pealtvaatajate seas tõusis nurin, sest väljakutsujatena esinevad Malvoisin ja Front-de-Boeuf olid oma iseloomu tõttu vihatud ja teisi, peale Grantmesnili, ei armastatud kui võõraid ja välismaalasi.
Aga keegi ei jaganud üldist rahuldamatust nii terava tundmusega kui Saksi Cedric, kes nägi igas väljakutsujate normannide võidus korduvat võidupidu Inglismaa au üle. Tema oma kasvatus polnud talle rüütelmängudes vähematki osavust õpetanud, kuigi ta oma Saksi esivanemate sõjariistadega oli esinenud nii mõnigi kord vapra ja julge sõdurina. Kohkunult vaatas ta Athelstane poole, kes oma aja oskused oli omandanud, nagu sooviks ta selle poolt isiklikku jõupingutust võidu kiskumiseks tempelrüütli ja tema kaaslaste käest. Aga ehk küll Athelstane oli loomult vapper ja jõu poolest tugev, ometi oli ta liiga loid ja vähe auahne, kui et ta seda katsuks teostada, mis Cedric temalt näis lootvat.
„Tänane päev on Inglismaa vastu, mylord,“ ütles Cedric tähendusrikkal toonil; „kas teie ei tunne kiusatust piiki kätte haarata?“
„Homme võitlen mêlée’s kaasa,“ vastas Athelstane, „täna ei maksa enam relvastuda.“
Neis sõnus oli Cedricule kaks asja vastumeelt: siin oli normanni sõna mêlée (üldise võitluse tähendamiseks) ja ükskõiksus oma maa au vastu, kuid seda rääkis siiski Athelstane, keda Cedric nii sügavasti austas, et ta mitte ei julgenud tema põhjusi ja nõrkusi laita. Pealegi polnud tal
95
