KABRIS. Aga miks ta ei tulnud, miks hakkas ta alles täna sellest rääkima?
SIIMEON. Mina keelasin, mina ei lasknud tulla, ja mind kuulas ta.
RABI. Siimeon, sa tegid käsuõpetuse vastu, sa tegid rasket pattu.
SIIMEON. Tegin, nagu süda käskis, tegin, nagu halastus nõudis, sest ainult halastust tundsin tema vastu, kui pidin teda vaigistama kui väetit last. Ütlesin talle: mine vanemate juurde, kui sa muidu ei või, aga kui sa võid, siis ära mine. Vanemate juures saad sa hukka, aga hukkumine pole lepitus, surm pole lunastus. Katsu end jumalaga lepitada, katsu end lunastada, katsu elada, et mõistaksid: jumalast on hea ja kuri, sünd ja surm, jumalast on kõik, mis teeme või tunneme, ja ei ole ilmas midagi muud kui mis on jumalast. Jumalast peab seegi olema, et tapsid oma mehe, jumalal peavad sinuga head mõtted olema, miks muidu saatis ta sülle nii raske katsumise; ta andis sulle nooruse, ta andis sulle ilu, aga ta andis sulle ka sigimata mehe, sest Manasse oli sigimata, Jehoova oli tema ihurammu puutunud igaveseks ajaks — niisugune mees oli Manasse.
RABI. Siimeon, sa teotad jumalat, sa teotad jumalat rahva ees.
SIIMEON. Kes võib jumalat teotada? Paneb torm pahaks, kui teda sõimatakse või muudab voolas vesi käiku, kui teda pilgatakse? Jätab rohi tärkamise needmise pärast või vaikib laulja linnuke meie naeru pärast? Kuidas võiksime teotada, keda alles otsime, ja kuidas sellele kurja teha, kelle eluaset pole veel leidnud? Sellepärast ei kartnud ma jumala teotamist, kui rääkisin Juuditile, et kõik on jumalast. Ütlesin talle: kanna heameelega oma risti. Valutab sul süda oma tegude pärast, vaigista teda heategudega, piinavad sind uneta ööd, siis valva ja palu, otsi oma jumalat, kuni sa ta leiad, sest üks leiab oma jumala rõõmus, teine kurbuses, üks vagaduses, teine kurjuses, ja ei või ükski
