ei võinud see kesta, sest hingetult langesin uuesti maha. Aga siis rääkis endine hääl: „Juudit, miks ei taha sa oma last aidata?“ Meeletult hüüdsin talle vastu pilkasesse pimedusse: „Mu ihuramm on otsas, ma’i jaksa enam!“ Aga tema vastas mulle: „Juudit, Juudit, tänasest peale pead sa palju jaksama ja sinu ihurammul ei pea lõppu tulema. Iisrael ootab sinult ilmvõimatut. Iisrael ootab päästmist, sest Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält. Tähed siravad kõrgel, aga nemad ei tule alla aitama, mäed istuvad kaugel, aga nemad ei astu ligi nuttu vaigistama, pimedus on Iisraeli ümber, aga tema ei varja teda vaenlaste eest. Sellepärast tõuse üles, ehi end ja võta kaasa leiba ja õli, nagu valmistuksid pikale teekonnale, ning mine alla Assuri leeri — astu Olovernese palge ette, sest seal pead sa Iisraelile abi saatma.“ Nõnda rääkis see hääl, kui ma kummuli maas lamasin ja mind ümbritses pimedus. Suur hirm tuli minu peale ja ma küsisin, ilma et silmi oleksin julgenud tõsta või paotada: „Kes oled sa, et sa minuga nõnda räägid?“ Ja hääl vastas: „Olen see, kes ikka olnud ja kes jääb igavesest ajast igavesti. Sellepärast ära viltsi minu sõnu täitmast, sest ma olen rääkinud ja Iisraelil on häda suu juures.“ Nõnda vastas ta mulle viimaseks ja vaikis ning see vaikus oli mu kuulmeis, nagu puhuksid kümme suurt pasunat väehulkade ees. Nüüd lasksin teid kutsuda, et kuulda, mis peab sest kõigest arvama?
RABI. See, kes sulle seda imelikku asja näitas, küllap see ka sind õpetab teda õieti mõistma — tema nimi olgu kiidetud.
OSIAS. Kuidas peab sellest aru saama: oli see unes või ilmsi?
JUUDIT. Ma ei tea, oli see unes või ilmsi, ma tean ainult, et see oli.
RABI. Osias, milleks see küsimine? Eks ei ole uni niisama Jehoovalt kui ilmnegi elu.
