olla tahaksin. Igal pool piiravad mind mu kohused. Väljas olen rahva tujude ja edevuse ori, kodus peavad mind silmas ümmardajad ja teenijad, ning häda mulle, kui silmapilgukski unustan, et olen Petuulia peavanem. Isegi oma naisega üksi olles pidin meeles pidama, et ma pole ainult Osias, vaid peale selle veel majaisand ja mees, kel on oma kohused, mida peab täitma. Usu, Juudit, olen kõik muu, mitte aga Osias, mitte inimene, kel on oma tahtmised, oma arvamised ja tõekspidamised. Pean magamagi teisiti, kui seda teeks Osias, kui seda teeks inimene minus. Juudit, oled sa kunagi tunnud, mis tähendab, kui inimene ei või kuskil olla ta ise, oled sa kunagi paika otsinud, kus sa võiksid olla sa ise?
JUUDIT. Olen, Osias, olen seda aastate kaupa teinud.
OSIAS. Siis pead mõistma, miks ma oma naisele andsin lahutusraamatu: vähemalt iseenda kojas tahtsin nurga luua, salajase nurga tahtsin ehitada, kus võiksin olla ma ise. Mul hakkas hirm, kui nägin, et Jehoova on Iisraeli katsuma tulnud, ja kui mõtlesin, et Iisrael võib hukkuda ning mina ja sina, Juudit, ühes Iisraeliga. Meie kõik võime tänapäev enne hukka minna, kui ma saan ehitanud omale selle salajase nurga, kus võiksin olla ma ise. Sellepärast ruttasin ja sellepärast palun sind, Juudit: ära mine alla Assuri leeri; jää siia, tule minu kotta, sest sind tahaksin näha oma salajases kodunurgas, sina üksi pead olema minuga, kui ma olen täiesti ma ise. Sina oled tark, sina oled arukas, sina kuulasid juba lapseeas vana Siimeoni õpetussõnu, sina üksi naiste seas võiksid mõista, kui hirmus kodutu ja võõras võib inimene olla inimeste keskel. Iisrael võib täna-homme hukka minna ja mina ühes temaga, aga mis tähendab mulle surm, kui olen päevagi, silmapilgugi täie teadmisega saanud olla ma ise ja kui olen võinud öelda seda kellelegi teisele.
JUUDIT. Peab siis see teine tingimata olema naine?
