OLOVERNES. Teil olevat tundmata jumal, räägitakse.
JUUDIT. Lagedal maal ei tunta teda ja ka mere ääres on ta võõras kuni Egiptusest saadik, aga meie ise tunneme teda, meie küll.
OLOVERNES. Tunnete ja kaitsete teda, heites liisku oma laste pärast ja valades tilga vee juures inimese verd?
JUUDIT. Me anname elu pühaduste eest, jumalat kaitstes läheneme ise jumalale. Ainult siis, kui kurja teeme tema silma ees, põgeneb ta meie eest ära ja meie ei leia teda kuskilt.
OLOVERNES. Kuidas nimetate oma jumalat?
JUUDIT. Asjata ei tohi ükski tema nime suhu võtta.
OLOVERNES. Naine, teie jumal seal mägedel hakkab mulle ikka rohkem meelaima. Aga ütle: miks ei kaitse jumal teid minu vastu ja miks ei saada ta teile leiba ja vett? — tema võida ju ka kalju allikaks muuta.
JUUDIT. Tema võib kõik, aga sinu vastu ei kaitse ta meid.
OLOVERNES (huvitatult) Miks siis mitte? Olen mina teie jumala armualune?
JUUDIT. Sina oled jumala sõrm, sina oled tema käskjalg.
OLOVERNES. Mina olen Nebukadnetsari sulane.
JUUDIT (vaimustuses) Ei, sa oled jumala käskjalg. Eila veel ei teadnud ma seda, aga täna tean, täna, kus ma su pale näinud. Nüüd mõistan, mis tähendab, et jumal mind öösel hüüdis ja käskis alla tulla sinu palge ette, Olovernes.
OLOVERNES (muigavalt) Hüüab teie jumal ööseti naisi ja ajab nendega juttu?
JUUDIT. Olovernes, sa pöörad mu sõnad naeruks.
OLOVERNES. Mulle teeb nalja, et tundmata jumal naise oma käskjalaks valib. Aga mis sõnumeid tood sa siis mulle oma jumalalt?
