Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
49
JUUDIT

sest nõnda meeldivad nad meile kõige rohkem. Nõnda on neis elurõõmu, muretut mängu, uhkavat kirge ja ülevat pidutuju, kui sätendav viin niisutab nende punaseid huuli.

JUUDIT. Olovernes, sa räägid naistest, kes äratavad himu, aga naine peab olema püha.

OLOVERNES. Paljuke on pühadus väärt, mis himu ei ärata või millest osa ei saa! Ei, mägede naine, pühadust peab maitsma. Tean seda, olen seda teinud, sellepärast vihkavad mind mehed, aga naised nimetavad mind oma igatsuseks.

JUUDIT. Sina oled see, kes tulema pidi.

OLOVERNES. Rahvaste vanemad! Teie kuulete selle naise sõnu? Õppige temast, siis on vähem kohtumõistmist. Ja sina, mägede naine, sa räägid hästi; tahaksin sind teine kord veel kuulda, kui mul rohkem aega. Tahad sa meie juurde jääda?

JUUDIT. Tulin, et armu leida su silma all, Olovernes.

OLOVERNES. Seda oled sa leidnud. Pagoas, juhata talle telk eluasemeks. (Pagoas ütleb paar sõna sõdurile, kes paar sammu lähemale astub Juuditi ootamiseks.)

JUUDIT. Üks palve, Olovernes,

OLOVERNES. Ma kuulan.

JUUDIT. Olen vaga ja tahaksin puhtel palvetamas käia lausa taeva all.

OLOVERNES, Pagoas, selleks olgu talle tee vaba.

JUUDIT. Veel teine palve.

OLOVERNES. Räägi.

JUUDIT. Vagaduse käsk keelab mind muud söömast kui aga seda, mida mu ümmardaja kaasas kannab.

OLOVERNES. See olgu nõnda, Pagoas. (Juudit kummardab maani ja läheb ühes ümmardajaga juhatatud kõrvaltelki.)