NIMETU. Õhtul, kui siravad tähed.
JUUDIT. Ela hästi seni, Nimetu!
NIMETU. Ela hästi, Juudit!
(Juudit kaob oma telki, kuna Nimetu talle üksisilmi järele vahib. Eesriie.)
KOLMAS VAATUS.
(Esitelk pidusaalina lühtrite valgusel. Pidulaud otseti publikumi poole. Laua otsal ühel pool esimesena Olovernes, teisel pool Pagoas. Läheduses Juudit lambanahal. Mõned pidulised, muu seas ka Olovernes, õige ülendatud meeleolus.)
OLOVERNES. Veel kord palun sind, Juudit: maitse meie rooga, joo meie viina, muidu oleme sinu ees nagu kerjused, kel kott tühi ja lähker kuiv. Orjad ootavad, et sind teenida.
JUUDIT. Armuline Olovernes, luba et su ümmardaja ustavaks jääb roale ja joogile, mida käsib vagadus.
OLOVERNES. Aga kui tühjaks saab su teenija kandam, kust võtame sulle siis toitu ja jooki, — meie seas ei ela ainustki hebrealast.
JUUDIT. Küll jumal muretseb toidu eest.
OLOVERNES. Ah, unustasin, et meil on siin jällegi tegemist tundmata jumalaga. Juba teist, kolmat päeva segab ta end meie keskel maapealseisse asjusse. Jumalad on väga tüütumad loomad, kui neid ustakse. Kahju, et meie noort, nukrat sõpra pidul pole, muidu saaksime kuulda, ehk kiusab ka teda mõni tundmata jumal taga ja teeb õnnetuks.
