Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/80

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
81
JUUDIT

rahva tütarde neitsilikkus saab naeruks ja sinu rahva naiste emakoda avaneb ilgeks seemneks. (Paludes) Issand, süüta põlema oma püha viha nende vastu, kes tulevad pasunate ja trummidega sinu võitmiseks, murra nende käsivarred ja paiska nende väetimad lapsedki vastu kalju! Saada oma ingel, Jehoova, vaenlase leeri, saada julgesti oma ingel, sest vaenlane magab. Ta on oma mõõga vöölt võtnud ja peatsisse riputanud, kus ta seisab tema enda pea kohal. Saada ingel, et ta võtaks vaenlase oma mõõga ja et vaenlane sureks ise oma mõõga tera läbi. Läkita, oh Issand, oma ingel minu juurde; mina tahan temale öelda, mis ta peab tegema, sest mul on tuline viha elava vastu ja mu meeled hauduvad kibedat kättemaksmist. Kuule mind, Jehoova, ära lase iseenda ja minu nime igavesti naeruväärseks saada; ära jäta mind üksi, kui mu meeled hauduvad kättemaksmist ja kui mul hakkab hirm ainult oma mõtte pärast. Pööra mu süda, kui see on sinu tahtmine, kinnita mind, kui sa ise sütitad mu viha, ingli käel, ja ära lase kustuda mu südames tulise viha tulukest enne, kui kõik saab sündinud. (Äkki erutatult) Susanna, kuulsid sa midagi? Ma nagu kuulsin midagi.

SUSANNA. Emand, kõik on vaikne, nii et hirm hakkab.

JUUDIT. Oli, nagu liigutaks end Nimetu.

SUSANNA. Ei, emand, Nimetu ei liiguta end enam, tema veri tarretab juba, juba peaks ta tarretanud olema.

JUUDIT. Aga mina kuulsin, nagu oleks ta end liigutanud. Vaata, kas ta ei liiguta mitte.

SUSANNA. Emand, ma kardan, kardan, et ta ehk tõesti end liigutab.

JUUDIT. Vaata siis, vaata ruttu, ma ootan.

SUSANNA (läheneb uksele ja kõrvaldab pisut riide ning laseb ta siis langeda) Nimetu lamab endiselt.