IV VAHT. Ma tulen kaasa.
JUUDIT. Tõtake, ma ootan. (Vahid jookstes ära. Ümmardajale:) Otsi pambust Olovernese kallim varandus, mis telgis sinu kätte andsin. (Ümmardaja võtab pambu seljast ja kohmitseb selle kallal. Sõdurid koguvad naiste ümber kokku. Kui Susanna nõutud kompsu pambust välja võtab, ütleb Juudit:) Tee lahti, mässi riie ümbert ära.
SUSANNA (kompsu lahti mässides ärevalt) Riie on imelikult niiske, riie on peaaegu märg.
JUUDIT. Ära viida aega.
SUSANNA (kohkunult) Riie on punane, riie oleks nagu verine.
II VAHT (nuusutab kummardades kompsu poole) Riidel on vere hais.
JUUDIT. Riidel on vaenlase vere hais.
SUSANNA (kompsu lahti saades hirmunult) Armuline Issand! Juudit! Juudit!
III VAHT. See on inimese pea — mehe pea on see!
JUUDIT (lähenedes ümmardajale) Anna ta siia, anna ta minu kätte! (Võtab ühes riidega ümmardajalt pea, vaatab teda, silitab ta juukseid ja lausub nukralt:) Olovernes, Olovernes!
SUSANNA. Emand, tegid sina seda? On see sinu töö?
II VAHT. Kelle pea see on?
JUUDIT. Vaata, ehk tunned, vaadake kõik, kel himu.
II JA III VAHT. Ei tunne! Ei tunne!
SUSANNA. Mina tunnen: see on Olovernese pea, tema pea on see.
VAHID (ärevil, hirmul) Olovernese pea!
SUSANNA. Jah, Olovernese pea; mina nägin teda elavalt, mina tunnen.
JUUDIT (sõduritele') Pistke ta piigi otsa ja piigiga müürile; Assur peab ärgates oma pealiku pead nägema.
