— 10 —
Ta mõtted pidiwad küll wäga sügawad olema. Lõune eel, kui päikene aknast sisse hakkas paistma, tõmmati kardinad ette ja neiu pea kadus nende taha. Õhtul sai aga meie sõbrale jällegi õnn osaks, oma paleust akna taga näha. Nüüd oli ta juba elawam. Ta waatas sinna tänna, alla uulitsale, siis pahemat ja paremat kätt, nokutas peaga ja näitas kannelt wõi mingit muud mänguriista mängiwat, sest awatud aknast kostis mahe muusiku-heli alla.
Iwan Karlowitschile tuli rahutu öö. Kaua ei tulnud tal und silma, ta mõtted käisiwad ilusa naabrineiu poole, piiga kena pilt seisis nagu nõiduw wiirastus ta silma ees. Teisel hommikul oli ta esimene tegewus, akna ette astuda ja üles naabrimaja neljanda korra poole wahtida. Oh, õnne! Seal ta istusgi jälle! Ja jälle nii sügawas mõttes, nii wagusi sonides, liikumata paigal. Lõunal kadus ta jälle kardinate taha, õhtul tegi ta jälle muusikat. See kestis nõnda mitu päewa ja Iwan Karlowitsch ei wäsinud wahtimast, imestamast, ohkamast.
Kuda neiuga tutwaks saada? oli nüid tema esimene ja wiimne küsimine. Ja tutwaks pidi ta temaga saama, maksku mis maksab. Asjata ootas ta, kas neiu kord ka wälja läheks. Ta tahtis tema kehakuju näha ja tema nägu ligemalt waadelda. Sügaw igatsus wõttis noore näitleja südames maad. Tundide kaupa kõndis ta uulitsal edasi tagasi, silmad maja ukse poole pöördud, kust neiu wälja oleks pidanud tulema, aga kõik jäi ilmaaegseks waewaks.
Aga ometigi wiimaks! Ühel pühapäewa pärastlõunel ilmus ta. Iwan Karlowitsch seisis uulitsa ääres. Südame tuksumine tahtis tal seisma jääda, kui neiu sirge kuju kojauksest ilmus. Siis astus ta ruttu mõne sammu ligemale. Neiu naeratas nii magusaste, nii nõiduwalt, et armastaja nooremehe mõtted segamine läksiwad. Neiu laskis nagu pool kogemata punase roosi maha langeda, ise tõttas ta kergel sammul edasi ja kadus warsti ümber uulitsa nurga. Iwan wahtis talle segaselt järele, siis wõttis ta roosi maast, surus ta huulte wastu ja hakkas neiule järele ruttama. Ta ei saanud teda
