— 14 —
palawa armu-awalduse peale; selle asemel hakkas ta aga korraga muusikat tegema! Ta hoidis süles wäikest mängutoosi; sõrmed hakkasiwad selle wänta ajama…
Iwan Karlowitsch wärises. Oli ta armukene korraga nõrgameelseks jäänud? Ainult sell mõttel wõis tema imelist olekut seletada.
„Juliette!“ hüüdis Minutin hirmuga. Ta jooksis neiu juurde ja sirutas käe tema järele wälja. Sellel silmapilgul kustus kroonlühter lae all järsku ära. Pilkane pimedus walitses toas. Juliette mängis edasi. Mängutoosi pehmed toonid helisesiwad salaliselt läbi pimeda tua…
Iseäraline ära seletamata hirm tekkis Minutinile südamesse. Ta meelest oli, nagu oleks ta ära nõiutud, nagu wiibiks ta tontide asupaigas. Seal korraga wõttis wäikene pehme käekene tema käest kinni ja hakkas teda edasi talutama. Ta ei pannud wastu. Teda wiidi pikkamisi pimedast toast wälja, siis jälle kusgilt uksest sisse. Ta astus wäikesesse heledaste walgustatud saali. Tema talutaja oli pisikene musta peaga ilus poisikene, kes kelmi naeratamisega tema poole üles waatas ja nüüd ta käe lahti laskis.
Hele walgus kenas punaste mööblitega ehitud saalis peletas Minutini silmi; aga ta peaarud kippusiwad segi minema, kui ta toas sohwa peal üht naesterahwast nägi istuwat, kes keegi muu ei olnud kui jällegi Juliette! Juliette siin, Juliette seal! Arusaamata mõistatus, nõidusline wiirastus! Wõimata oli, et neiu nii ruttu teisest kambrist siia istuma tulnud, wõimata ka selle pärast, et saali kusgilt muud ust ei käinud kui see, kust Minutin ise praegu sisse talutatud. Ja ometigi istus Juliette seal — keegi muu! Seesamasugune sinine kleit seljas, walge roos mustades käherjuukstes, mängutoos käes…
Minutin pani käed risti ja wahtis hirmunult nagu tonti nähes ilusa nõia-neiu poole. Ma usun, ta hakkas mõttes „Issa meiet“ tagurpidi lugema. Preili Berdioz silmitses teda pilkawa kelmika naeratamisega tükk aega. Wiimaks, kui nooremehe nägu ikka pikerkusemaks muutus, hakkas ta heledaste naerma, tõusis üles ja astus Minutini juurde. Kui ta käe tere-
