— 15 —
tuseks wälja sirutas, astus Iwan Karlowitsch kohtudes tagasi.
„Teie peate mind mõneks waimuks, Iwan Karlowitsch?“ ütles neiu lustilikult. „Ma ei oleks arwata wõinud, et teie nii ebausklik oleksite. Tulge minuga.“
Ta astus uksest wälja, Minutin sammus pool tahtmata järele. Lähemal silmapilgul seisis ta jälle seal kambris, kust keda poisikene Juliette juurest ära talutanud. Kroonlühter põles jälle. Aga püha taewas! wiirastused ei tahtnud lõppeda! Seal ta istus ju, see nõrgameelne Juliette oma mängutoosiga ja nüüd seisis tema kõrwal weel teine Juliette!… Mõlemad neiud üks kui üks, wõta ehk jäta! Kaks ühesugust Julietted! Minutin ei teadnud, kumba ta armastas. Mõlemaid muidugi korraga, sest üks oli ju seesama mis teine. Aga mida kahe naesega peale hakata! Asi oli tõeste kirju…
Iwan Karlowitsch pani käed näo ette, siis hakkas ta silmi õeruma, nagu tahaks ta imelist wiirastust ära peletada. Nagu unenägu oli kõik, mis ta nägi ja kuulis.
„Iwan Karlowitsch,“ ütles nüüd ühe Juliette pehme heal. „Kas te’ ei wõiks mulle seda armastuse-awaldust korrata, mida te’ weidikese aja eest mu õele nii tuliste sõnadega jalge ette weeretasite? Ma usun, teie eksisite ja teie sõnad ei olnudgi sellele siin määratud, waid minule.“
„Teile muidugi,“ wiiksatas Minutin, „teie kõnelete wähemast ja julgustate mind. Teie imelik õde ei lausunud sõnagi, waid hakkas ainult mängutoosi wäntama. Ma arwan, preili tahtis mind nokkida; nüüd hakkan ma sellest aru saama. Kui ma ei eksi, siis on preilid kaksikud, kelledele loodus nii imekspanemise-wäärt sarnaduse andnud.“
See Juliette, kes kõneles, astus nüüd Minutini juurde, hakkas ta käest kinni ja wiis teda õe juurde.
„Minu õde — herra Minutin,“ seadis ta tõsisel näol ette.
Tumm Juliette ei liigutanud. Ta wahtis nagu kunagi oma ette mõttes maha. Iwan Karlowitsch pidi praegu auupaklikult kumardama, kui ta järsku tagasi põrkas, silmad suureks ajas ja nii kaebliku halenaljaka ja töntsi näo tegi, et kõneleja Juliette waljuste naerma pahwatas. Minutin hakkas
