— 17 —
Ta oli wahakuju wedrud üles tõmbanud, nagu ta enne, kui Minutin siin olnud, kes teda ei olnud näinud.
„Anna mulle andeks, Iwan,“ ütles Juliette paludes, „et ma sind oma wahast õega täna natukene tüssasin; see oli sulle karistuseks, et sa ennast tema läbi tüssata lasksid. Minu wäikene wend Louis aitas mul nalja korda saata. Ta pani kuju mängima ja kustutas gaasitule ära. Tule siia, Louis, anna herra Minutinile kätt ja palu temalt ka oma wigurdamist andeks… See kuju seal on aga minu õndsa isa wiimane meistritöö. Ta oli wahakujude tegija ja seisis kaunis kuulsuses. Aasta eest suri ta ja jättis wäikese Louisi ja minu waesteks lasteks, kuna me’ armsa ema paar aastat ennemalt kaotasime. Isalt pärisime wäikese kapitali, millest mureta elasime. Mis mul sinule weel jutustada on, seda teen theelauas, kus wana Maria meid praegu ootab. Tule, mu kallis!“…
Iwan Karlowitsch Minutin on praegu õnnelikum abielumees terwes Peterburis. Selle õnne tõi talle jutustatud — wiirastus.
