III.
Rebased teineteise lõksus.
„Ja ma ütlen sulle, sa ei lähe mitte täna õhtul wälja!“
„Ja ma ütlen sulle, ma lähen!“
„Ma ei wõi ega taha mitte iga õhtu üksina nagu wang kodus istuda!“
„Mina ei wõi ega taha mitte päewad otsa poes istuda, kui ma õhtulgi ennast weidi liigutada ei saa!“
„Sa jääd täna koju ja mina lähen wälja!“
„Ei, sina jääd koju ja mina lähen wälja!“
„Sa kuri mees! Sa tead, et ma lapsega terweks õhtuks üksina jään, sest tüdruk läks meil täna ära ja uus tuleb alles homme. Keegi ei jää mulle seltsiks. Kas sa tead, kui hirmus see on, terwe õhtu ja poole ööd üksina olla?“
„Kui see nii hirmus on, miks sa mind siis lapsega üksina koju tahad jätta? Kuhu sa õieti tahad siis minna, naene?“
Naene kogeles weidi, kui ta kostis: „Ma — ma lähen paariks — see on mõneks tunniks tädi juurde.“
„Ah soo, mina jälle tahtsin mõneks tunniks — onu juurde minna.“
„Sul ei olegi ju Tartus onu!“
„Kas sul siis tädi on?“
Emand Linde punastas kergeste ära.
„Sa tead, et ma oma wana sõpra, emand Kaspart, wahest tädiks nimetan,“ ütles ta ning lisas ruttu nagu wale wabanduseks juurde: „ülepea on ju ükskõik, kuhu ma lähen; sa tead, et ma pahale teele et astu. Wõi ütled sina mulle iga
