— 23 —
Linde abikaasale tantsides kõrwa. „Kas sa kuuled kui waljuste mu süda tuksub!“
„Truuduseta kelm!“ mõtles emand Linde, püüdis aga oma wiha warjata ja andis wastuseks sügawa igatsewa ohkamise, kuna ta pea õrnalt Linde õla najale toetas.
„Sa madu, “ mõtles Linde, „näe kuda ta ohkab ja pea mu õlale toetab!“
„Iseäraline õndsuse tuju täidab mind, sinu kõrwal kõndides,“ sosistas Linde, kui nad käsikäes saalis jalutasiwad.
„Päris saatan oled sa,“ mõtles Maria, lisas aga magusal healel juurde: „Mees, ära püüa sädemeid mu südamesse heita!“
„Wõi nõnda armastad sa mind, kawal naesterahwas,“ mõtles Linde südame waluga.
Tantsu waheajal laskis Linde uhkeid söökisi ja jookisi lauale kanda ning kentsakas armastlemine kestis uuel hool edasi.
„Waata, kus ta oma raha läbi lööb — wõõra naesterahwaga, ja kui ta mulle mõne uue kleidi peab ostma, siis kõneleb ta alati kõige mõrudama näuga kokkuhoidmisest,“ oli Maria walus mõte, aga waljuste ütles ta:
„Oh, ma jooksin nii hea meelega klaasi schampanjat; ma olen sellega nii wäga harjunud!“
Linde õhkas naese himude üle, tellis aga silmapilk pudel schampanjat.
Järgmisest tantsust ei wõtnud meie paar osa. Nad jäiwat üksina söögituppa. Seda oliwad mõlemad soowinud. Linde pani käe Maria keha ümber. See laskis seda tõrkumata sündida, sosistas aga, pead häbelikult norgu lastes:
„Oh, ärge tehke mu südant raskeks oma õrnuse ja lahkusega. Mida pean ma teist arwama, herra?“
„Ilus saatan,“ kirus Linde mõttes.
„Ma tean, ma hoian maailma kõige suuremat warandust praegu oma käte wahel,“ algas ta siis wärisewal healel. „Ma ei pruugi teie nägu näha, ei teid lähemalt tundma
