— 26 —
„Nüüd ta tahab wõõra naesterahwa ka weel oma abielu-korterisse wiia, arwates, et mina weel kodus ei ole. Wõi on ta selle tühja korteri täna õhtuks üürinud, mis teise korra peal tühi oli? Jah, see on õigem. Ja selle nõuuga läks ta just pidule, et sealt mõnda wõõrast naesterahwast kaasa meelitada — sinna majasse, kus ta auus naene elab, kus ta laps hällis magab. Jõle mees! Nüüd ei aita enam midagi. Ma lasen ennast lahutada.“
„Ma ei taha teie soowile wastu panna,“ sosistas Maria wastuseks. „Ma loodan aga, et teie minust mingit paha ei mõtle, kui ma teiega korterit tulen waatama.“
„Noh, nüüd ta paneb oma jõledusele tipu otsa,“ oli Linde meeleäraheitline mõte. „Ta läheb süda öösel tundmata mehe juurde tema korterisse — siinsamas majas, kus tema auus mees elab, kus ta laps hällis magab. Ma tõukan ta enesest ära, see on kindel.“
Linde maksis woorimehe wälja ja käsikäes astusiwad nad maja uksest sisse. Maria pea oli nii segaseid mõtteid ja süda walu täis, et ta tähelegi ei pannud kui Linde oma korteri ukse awas ja teda kätt pidi tuppa tallutas. Siin toibus ta. Tugewaste mehe käest kinni wõttes, hakkas ta teda sinna tuppa tallutama, kus laps magas. Sedasama tegi aga ka Linde. Ta hoidis raudsel käel, nagu see wihase inimese wiis, naese käest kinni — üks pigistas teise kätt — ja tallutas jälle omalt poolt Mariat nimetatud toa poole. Nende minek oli siis ka päris jooksmine. Lapse sängi ees jäiwad nad seisma. Poisikene magas magusaste, kojamees norskas tooli peal, tühi wiinapudel jalge ees maas.
„Tunned sa seda last, kõlwatu mees!“
„Tunned sa seda last, nurjatu naene!“ hüidsiwad mõlemad ühest suust.
Kojamees ehmatas üles, kargas hirmuga püsti ja kui ta musta nägudega kirjus riides wõõraid nägi, hakkas ta kõigest kehast wärisema. Pikkamisi taganes ta eemale pimedasse nurka.
„Mis, sa tunned mind, Martin?“
