— 33 —
Joosep sügas kõrwatagust. „Ega see küll suuremat ei tähenda, ei wõi seda ka pahaks panna ega naeruks teha, aga lugu on see, et Miina jalg natukene haige on.“
„Millal ta jalg haigeks jäi?“
„Ei ma tea just õiete,“ kohmas Joosep, „aga inimesed räägiwad, et see alles sündimisest saadik olla.“
„Mis sa lorad poiss! Isa ei kõnelenud sellest midagi, et Miina jalg sündimisest saadik haige olla,“ hüüdis Miina kosilane pahaselt.
„Seda ma arwan, sest ega see siis tüdrukule enam walu ei tee,“ seletas Joosep pool lollaka näoga, „seda wiga ei pane ka keegi tähelegi. Weidi pahem lugu on Leenaga; temaga peab hästi waljuste rääkima, sest ta ei salli, kui inimene temaga tasa kõneleb. Mispärast on siis inimesel hääl antud, kui ta teda ei tarwita, ütleb meie Leena.“
„Ega ta ometi kurt ole?“ hüüdis wanem wend amuli suul.
„Mitte märki, mitte märki! Ma ütlesin ainult, et ta hästi ei kuule, see on tasast juttu kuulda ei wõta! — On wa’ naljakas tütarlaps; teeb sagedaste kentsakaid tükka. Keedab ta suppi, siis ajab nii palju soola sisse, et sööjatel suu rakku läheb; aga kõik nalja ja kelmuse pärast! Wäga naljakas piiga!“
Mulgid wahtisiwad weidi kartlikult teineteise otsa ja raputasiwad päid. Siis joodi õlu ruttu ära ja mindi kõrtsist wälja. Joosepile anti luba, ka wankrisse istuda ning kosilased sõitsiwad küla poole. Joosep pidi neile Lipuwere talu kätte juhatama.
