— 37 —
Miina lonkas kohe toast wälja; Leenale pidi Joosep aga weel mitu korda kõrwa möirgama, enne kui ta terwest jutust nii palju aru sai, et teda kuhugile kästi minna. Ka Joosep ise läks toast wälja. Ta lubas külaliste hobusele kaeru anda.
Kui wennaksed üksina oliwad, pöörasiwad nad näod pikkamisi teineteise poole ja need näod oliwad pikergused, täis kentsakat ehmatust, imestust ja kohmetust.
„Enn!“
„Jaak!“
„On see unes wõi ilmsi?“
„Minu arwates ilmsi.“
„Enn!“
„Jaak!“
„Mis nüüd teha?“
„Seda ei tea mina ka mitte.“
„Üks jalutu ja pime — teine loll ja kurt — püha taewataat ja need olla meie pruudid!“ Jaagul tungisiwad peaaegu pisarad silma.
„Ma arwan, kõige parem on, meie paneme hobuse ette ja kihutame kohe minema!“ tähendas Enn murtud häälega.
„Ei, see ei taha ka hästi minna,“ wastas Jaak, „hobune on ju puhkamata ja meie peame kelmi onukese, kes meile niisugusid pruutisi julges pakkumas käia, natukene käsile wõtma. Tänase öö peame siia jääma, sinna ei wõi midagi parata.“
Waheajal walmistasiwad neiud külalistele süüa. Kange kõrbe-hais tungis warsti toast kambrisse, sest Leena oli lihapraadija ja laskis meelega pekitükid kõik mustaks põleda.
