— 44 —
kartsiwad, wähemast oli nende ehmatus aga praegu nii suur, nagu ta unest uimastel inimestel olla wõib, kes korraga kohutawaid kogusid eneste ees näewad olewat. Ja kohutawad oliwad meie tondid wäga: süsimustad näod, sarwede ja walgete kehadega ning õhkuw tuli hammaste wahel, mis näo ja kogu üle wõõrast tondilist helki heitis. Nagu wälk oliwad Wiljandi mehed maast ülewal ja lähemal silmapilgul plagamas. Magamast ärganud inimene on ju pool uimane ja äkiline hirm weab teda wägise uisapäisa metsa.
Enn oli nii õnnelik, et ta luugi üles leidis ja redelit mööda ennast kolinal alla kukutas, nii et kondid ragisesiwad. Paksule Jaagule waesekesele juhtus aga weider äpardus. Pimedas jooksis ta selle haugu peale, mis otsekohe keset talli käis. Sellest haugust lendas Jaagukene läbi. Aga see ei olnud weel kõik. Just luugi all juhtus üks Lipuwere hobustest seisma. Sellele sadas Jaak suure prõntsuga otsekohe selga. Loom ehmatas, trampis, käänas ja wäänas mitu korda tallis ringi ja pistis wiimaks tuule kiirusega talli uksest wälja, mille Joosep ja Juhan wist kogemata lahti oliwad jätnud. Waene Jaak hoidis hobuse lakast küünte ja hammastega kinni, sest peru loom lõi eest ja takka üles.
„Jumala pärast, ruttu riided seljast ja õlgede alla!“ sosistas Joosep lakas ning lähemal silmapilgul oliwad mõlemad mehed tondi-ülikondadest wabad. Sööd pistis Jooosep karbi sees taskusse.
Kui Joosep lakast maha jõuudis, nägi ta Jaagu kentsakat ratsasõitu. Hobune lõhkus nelja õue mööda edasi, Jaak lames nagu ahw ta seljas. Äkiline mõte sähwas seda nähes kawala sulase peast läbi.
