I.
Rättsepa kosja-kawalus.
Kosjamoor kuulis, et ma rikast naest soowida ja juhatas mind ühe elatanud piiga juurde, kes Tallinnas „liiwa peal“ Israeli uulitsas oma majas elada. Peale selle, et ta kassa ja koeri armastada ja neid enesel tosinate kaupa pidada, olewat ta igapidi mõistlik inimene, lahke ja hea südamega.
Miks ta siiamaani meest ei olla saanud, olewat teadmata; wist walinud ta eluajas liig palju ja jäänud wiimaks ilma. Minule wanale poisile olla ta aga kui loodud. Tema warandust majaga kokku wõida wähemast wiie kuue tuhande peale määrata, sest ta olla eluaja rikkaid saksu teeninud ja proua surma järele ka oma jagu pärandust saanud. Kolmat aastat elada ta oma wäikeses majas wagusat elu.
Soo! See oli siis kõik wäga hüwa! Pagana pihta, kui ma weel wanas eas majaperemeheks saaksin! See mõte oli nii kõtistaw, nii armas, et ma kosjaplaani silmapilk walmis seadsin. Kohe järgmisel pühapäewal „wiskasin enese wiksi“ ja otsisin wanapiiga majakese üles. Juba eeskotta astudes kajas mulle toast koerade, koerakeste ja kutsikate haukumine ning kasside ja kassi-pojukeste kiunumine ja niugumine wastu. „Jäle kontsert küll, aga mis tost,“ mõtlesin ma, „kui ma kord majas peremeheks saanud, küll ma siis kutsudele ja kiisudele näitan kuda neil Tiigiweski tiigis auukiituse laul meelest ära läheb.“
Köögis pingi peal norskas suur tugew wanamees nii wägewaste, et tahm pliidi-katuse küllest maha sadas. Sellest läksin ma mööda, koputasin elutoa ukse pihta ja astusin sisse.
