— 53 —
upsaka meelelise kaupmehe naljatuste peale andis, seda oli neiu pahasest kulmu-kortsutamisest näha, kui ümarguse kõhuga wanapoiss teda teretas. Ennemine wõis see nimetatud noor mõisakirjutaja olla, kellel nii ilusad mustad silmad ja juuksed, kes nii wiisakas ja alandlik oli, kes nii pehme armsa healega oskas laulda, et köstril ja kogudusel silmad pisarale läksiwad — wahest ka meie Liisikesel — kelle külles Georg ja August kui takjad rippusiwad, sest et Albert Weske neid pühapäewiti kala õpetas püüdma ja wibupüssi laskma. Terased tähelpanejad wõisiwad ka märkadagi, kuda Liisikese paled lõkendama lõiwad, kui Albert köstrile lauluproowile tuli ja kui ta noodi lehe tagant salaja ilusa piigakese poole piilus, kellel sell ajal toas alati midagi tegemist juhtus olema. Aga oh häda! — Albert Weske oli waenelaps, keda mõisas armu poolest üles kaswatatud ja kes selle heateo eest terwe elu aja kehwa palgakese eest mõisa-saksu pidi teenima. Ta oli Liisile enesele kord öelnud, et ta terwes ilmas muud omaks ei wõida nimetada kui riided mis seljas, soe süda rinnas ning rõõmus meel, ja et ta ka paremat lootagi ei tohtiwat. „Oh,“ oli Liisi siis ohkanud, „oh, ja waene, waene mees, — ta ei loodagi enam!“ —
„Kena oleks aga ikka küll, kui me’ kakssadatuhat wõidaksime!“ pomises köstri-papa teisel homikul pruukosti lauas habemesse, „ja wõimata ei ole see mitte!“
„Seda arwan mina ka,“ tähendas emand kohwi rüübates. „Mikspärast peaks see wõimata olema, et saatus meid õnnelasteks on walinud? Miks ei wõiks see inimene näituseks mina olla?“
„Sina?“ naeratas papa naljatades, „sina tahad wõita? Armas naene, see mõte on tühine, kui kumbgi meist wõidab
