— 55 —
Wõidan mina näituses, siis peaksid sa kohe teenistusest lahkuma, et sa rahus Jumala õnnistust wõiksid maitsta. Ma ostan sind ikke alt lahti, ostan sind enesele ainumaks omanduseks; oma halwa ameti paned sa kohe maha.“
„Halwa ameti?“ wastas Juhan, ja käsi langes tal tassi küllest nõrgalt maha. „Halwa ameti? Ikke?“…
„Muidugi,“ wastas Marta. „Kas sa ei pea wihastama päew päewa järele üleannetumate, toorete poiste üle? wihastama orelitallaja üle, kes tukkuma jääb, nii et kantslisalmi laulmise ajal orilas tuult ei ole? Ja mis sa siis oled saanud oma — ma ütlen weel kord — halwast ametist? Rikkust wõi? Jumal hoidku! Auu? Jah, köstri-auu! Sest sa ei ole midagi muud kui alatu köster ja koolipapa, ning suurtsugu ilma naerab sind selja taga wälja ja mind ka.“
„Marta,“ hüüdis köstripapa wärisedes, „halb amet? Köstri-auu? — see ei wõi sinu tõsine mõte olla! Minu amet? Kas see ei ole peaaegu kõige esimene kihelkonnas? Kas just mina ja mu ametiwennad ei ole mehed, kes inimeselapsed tooruse ja rumaluse haugust wälja aitawad, et nad inimeste sekka kõlbaksiwad ja enestele ja teistele kasuks ja õnneks elaksiwad? Kuningad ja keisrid saawad ju ka ainult koolmeistrite läbi inimesteks õpetatud. Kas sa ei tea, Marta, et ju piiblisgi seisab: õpetajad saawad hiilgama nagu taewa läik ja nagu tähed ikka ja igaweste?“
„Siis, kui nad maa peal nälga on surnud ja ära kurnatud ja tuimaks tehtud ihu ja hinge poolest, ja ära põlatud,“ ütles Marta wahele.
