— 57 —
mida ta ammugi soowinud, ja kõik lähme noorpaariga sinna elama.“
„Noor-paariga? Mõisa? Kiriku kaupmehele? Halb amet? — pomises köster ärituse pärast wärisedes ja läks koolituppa tundi andma. Esimest korda oli ta täna nii mõttesegane ja kohmetu, et ta koolipoiste lugemise wigasi tähelegi ei pannud, nii et need imestades koolmeistri otsa wahtisiwad, kes muidu nii terane ja wali oli. Köstripapa oli nagu maha murtud ja maha rõhutud. Ja süda kees ja põles tal rinnas. Nõnda ei olnud ta weel ialgi enne olnud. Sõnad: „põlatud,“ „koolmeister,“ „halb amet,“ „nälga surnud,“ „ära kurnatud“ pirisesiwad ja wingusiwad tal nagu erilased kõrwade ümber. Tumedalt ja kurwalt, nagu ta koolituppa läinud, tuli ta ka lõunesöögile. Ei siin, ei ka õhtusöögil räägitud sõna. Tume, rõhutud waitolemine walitses igal pool. Sest ka emand Marta süda oli sapine. Wanemate olek tegi ka lapsed araks ja kartlikuks; nad ei teadnud, mis mõtelda wõi teha.
„Miks tema siis wihane on?“ mõtles köster, „mis mina temale siis tegin? Kas see ei ole naeste wiis, kes tuhalabidast armastawad? Hammustab, kriimustab ja — õigus weel pealegi!“
„Miks ta wihane on?“ ohkas köstrimamma. „Mis suurt paha ma talle siis õiete tegin?“
Esimest korda oli köstripapa meelest, nagu oleks ta üksina ilmas. Ei rõõmustanud teda kena suwiõhtu, ei lillede lõhn aias, ei ööpiku laul. „Ta põlgab sind,“ mõtles ta, „sest sa oled jo waene köster ja koolionu! Ta jätaks su maha, kui ta rikkaks saaks. Ta wõttis su meheks, kui sa tubli priske
