— 59 —
majarahu jalale seadmiseks ära proowida. Wahest parandas Martakene meelt ning sai oma ülekohtust aru. Aga papa ei mõistnud õiete peale hakata. Mida mõistus ja hea süda teda käskisiwad, seda rikkus tundmuste ägedus ära.
„Naene,“ ütles ta, kui nad emandaga järgmisel päewal üksina juhtusiwad olema, just mitte liig maheda ja meelitawa healega. „Ma tahan sind — õpetada.“
„Õpetada?“ kostis Marta lühidelt. „Jäta oma õpetus iseenesele! mul ei ole seda waja!“ Sellega pööris ta papale selja.
„Ta ei wõta õpetust?“ wihastas köster. „Ta ei taha aru saada, et tal ülekohus? Siis on see tõeste tema tõsine arwamine, et ta õigust rääkinud. Tema mõtted on tõeste need, mida ta awaldanud? — Kuda wõisin ma ka selle juures kahtleda!“ Ja tumedalt ja wihaselt pööris ta mammale selga ning wihawaen nende wahel wõttis ikka enam maad.
Nõnda läks nädal aega mööda, laupäewa õhtu jõuudis kätte.
Köstri emand seisis köögis lõkendawa tule juures. See tuli sai täna rahutule tähenduse, sest mamma tegi pannkooka, mida köster nii wäga armastas ja mida emand iga laupäewa õhtul pühapäewaks suure hulga walmis praadis. Nende kookidega tahtis mamma leppimisele teed hakata tasandama. Nagu wõi panni peal oli ka tema süda sulama hakkanud, kui ta abikaasa tasast kurbtust ja rõhutud meelt nägi. Ta astus kookidega tuppa, wõttis südame rindu ja lähenes Juhanile, kes suitsu pilwede sees tooli peal istus.
