— 62 —
„Ta on kõrgi meelega ja kangekaelne!“ hüüdis köster waluga. „Oh, naene, pean ma seda ikka ja ikka weel sinust nägema!“
„Olgu mis on, ma wõidan,“ kõneles Marta eksitamata edasi, „siis lähen ma wäimehe juurde elama ja sa wõid koolionuks jääda nii kaua kui sa tahad!“
„Ka lahkuda tahad ja minust?“ hüüdis Juhan.
„Miks mitte?“ wastas Marta. „Sa saaksid siis ju oma tigedast kurjast naesest lahti ja wõiksid eksitamata oma mõisakirjutajaga laulda ja lobada, selle laisa unise poisikesega, kellele sa oma lapse ja mamona kaela tahad wisata, selle kerjajale, kellel muud ei ole kui soe hing“…
„Ära sõima inimest mitte, keda sa õieti ei tunnegi!“ karjus köstripapa. „Ta on tark ja wiisakas mees, nagu ma teist enne pole näinudgi. Hea meelega annaksin ma oma tütre sellele tublile inimesele, sest minu lapse õnn saaks tema hoole all õitsema, aga sellest ei tea ma weel midagi lähemat ja sellega on ka weel aega. Sina aga mine Jumala nimel oma landraadi juurde, ehk kõige parem weel sinna, kus pipar kaswab, wõi koguni —“
„Hauda!“ nuuksus Marta wahele.
„Jah, parem on hauas olla kui kui maapealses põrgus,“ kisendas köster ning jooksis toast, kus tal õhk liig palawaks hakkas minema, aeda puude wilusse.
„Maapealne põrgu? kogeldas Marta, temale tarretanud pilgul järele wahtides. „Tal on õigus! Aga sellest põrgust
