— 66 —
Elutüdinenud köstri-papa astus tumedas mõttes laua juurde. Ta wõttis toosist peent suhkurt pihu peale ja hakkas seda sügawmeeleliselt waatlema.
„Kihwt, just nõnda näed sa wälja,“ ütles ta iseenesele. „Aga suhkur on ilmasüüta lapsukene sinu wastu, sina aga oled kuri wägew hiiglane! Elu raskeid ahelaid murda on sul nalja asi! Kihwt, kui kergeste peastad sa inimese lõpmata walu ja piina käest! Nii palju, kui mul sind pihupesa peal on, paneb inimese magama igawisele unele!“
Ja nende sõnadega puistas papakene suhkru käe pealt kohwi tassi.
Nüüd läks kambri-uks lahti ja sisse astus emand Marta. Ta oli klaas-ukse tagant, mis rohelise gardinaga kinni oli kaetud, kõik kuulnud, ja wälja astudes ka weel näinud, kuda Juhani käsi tassi poole käis ja walge pulwer kohwi sisse jooksis. Ta oli kahwatu kui surnu. Pikkamisi, tarretanud pilgul, astus ta laua juurde ja wõttis kohwitassi kätte.
„Mees,“ hüüdis ta tumeda healega, kuna tass ta käes wärises. „Mees — ma joon!“
„Jumala nimel,“ wastas Juhan, abikaasa kohutawa näo ja oleku üle ehmatades. „Joo aga peale! Kohwiga joob ju naesterahwas oma walu ja mure kõhtu. Murrab mees ta wastu truuduse — kohw trööstib naesterahwast. Põlatud sidet, mis teda „ära kurnatud“ wanamehe külge köidab, aitab kergemaks teha — jällegi kohw! Sureb tal mees ehk kass — naesterahwas joob leinamiseks kohwi! Joo aga joo kohwi, naene!“
