— 72 —
„Hea küll,“ wõttis köster sõna. „Reisige siis, kuhu teid kutsutakse. Kirjutage meile warsti ja mõtelge meie peale sõbruses ja armastuses, nagu meie teie peale!“
„Nagu teie minu peale?“ kogeldas Weske maha löödud silmadel. „Kas ka auustatud majaemand?“
„Seda saate kohe näha,“ wastas köster. „Ta ise ütleb teile, kui hea ta teie wastu on.“
„Minu wastu? Hea?“
„Ja,“ ütles Marta külmalt ja niisuguse näoga, nagu oleks ta ussirohtu suhu wõtnud. „Mul on siin üks wõiduloos, ja et ma teile südamest õnne ja kindlat tulewikku soowin, siis —“
Mammale tuli köha peale. Köster aga kõneles tema eest edasi:
„Siis kingin ma selle loosi teile, millest tinawalamisel selgeks tuli ja Piima-Kadri kaardid teada andsiwad, et ta suure loosi wõitwat. Jumal andku õnnistust!“
Meier oli imestuse pärast kohmetu. Suurel silmal wahtis ta paberi peale, mille emand talle kätte pistis, ja siis kõigi toas olejate otsa. Liigutatud meelel tänas ta kõiki — mammad, papad, õpetajad, Liisid, — siis tormas ta minema.
„Ma arwan, isa, nüüd on sinu käes järg,“ ütles Marta.
„Õigus,“ wastas köster, astus akna juurde ja hüüdis poe poole, mille ukse ees Jakob Tatar seisis:
