— 7 —
Uks läks korraga lahti ja sisse tungisiwad suure rüsinaga: kolm, neli, wiis tugewat meest, mustaks määritud metsliste nägudega.
Piigakene oli ehmatuse ja hirmu pärast keeletu. Ta ei saanud sõna suust, ei healekest rinnast. Wärisedes oli ta tooli peale langenud. Nüüd oli minu tund tulnud.
„Neitsi Rosa!“ hüüdsin ma wägewa healega. „Ärge kartke midagi! Mina olen ju ka weel siin! Waatke aga pealt kuda need seitse kelmi kaowad! Pange tähele, mida rättsepa rusikad toime wõiwad saata!“
Weerand tunniga oliwad kõik seitse toast ja hoowi wärawast wäljas…
Lugeja ehk saab aru! Ega mulle kelmidest keegi tõsiselt wastu pannud. Oliwad ju kõik minu head sõbrad ja tegiwad nalja. See’p see mu kawal plaan oli olnudgi. Ma olin seitse rättsepa kokku kutsunud ja neid palunud, tänast nalja kaasa teha. Oliwad ka kõik lustilised nalja-armastajad poisid ja lubasiwad mind aidata. Sel kombel wõisin ma piigale oma julgust ja jõuudu näidata…
Kui kõik kelmid hoowiwärawast wälja kihutatud, astusin ma ähkides ja puhkides tuppa tagasi. Neiu Rosa astus mulle waimustatud näol wastu ja andis kätt.
„Isand Piht,“ ütles ta siirupi-magusa healega, „ma tänan teid! Teie olete suur mees! Ma olen teile waranduse, wahest ka elu wõlgu. Tuhat tänu teile, armas sõber.“
Ma kummardasin.
„Kord oli teil minu kohta iseäraline nõuu,“ ütles ta siis häbelikult, „kui teie oma mõtteid ei ole muutnud, siis ei oleks mul selle wastu enam midagi —“
„Rosa, armas Rosa!“ õiskasin ma ja tõmbasin piigakese rinnale.
„Jaak, armas Jaak!“ kogeles tema wastu.
Koerad haukusiwad, kassid niugusiwad — oh, meie olime nii õnnelikud!
Nüüd ilmus sulane koerakesega.
„Mis ma sellest enam hoolin,“ ütles Rosa, ellalt minu
