— 123 —
wahest midagi ei ole näinud wõi kuulnud. Muud nõuu ei wõinud neil olla.
Seaduse-meestel oliwad wäga tõsised, ametlikud näod ees. Iseäranis waljusti wahtis wallawanem, Jaani peremees. Noor mees astus neile wastu ja teretas wiisakalt. Kas terwist wastu wõeti, seda ta ei kuulnud. Ta wõõrastus oli suur ametnikkude külma, karmi oleku üle, mis talle kui põhjatuul wastu puhus.
„Mine eel ja näita meile oma maja“, käskis urjädnik.
Jaan ei saanud kohe aru.
„Minu maja —?“ küsis ta.
„Ruttu, meil on wähe aega,“ korrati käsku.
„Siis te tulite —“ kogeles Jaan.
„Ära mõistata ühtigi,“ tähendas wallawanem noomiwalt, „sa näed küllalt, mispärast me siin oleme.“
„Siis tahate minu majast wargust otsida!“ hüüdis noor pops, kõigest kehast wärisedes.
„Justament!“ naeris wallawanema abi pool pilkawalt.
