Lehekülg:Külmale maale.djvu/191

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 189 —

„Hää küll! Sa wõid talle, kui teda näed, ütelda, et ma tema soowi olen täitnud. Ta wõib üsna mureta olla… Too mulle aga see pagana raha kätte!“

Eit astus kambrikese poole, kus kohwer seisis. Ta jäi ukse pääl seisatama.

„Kas siis Kaarlil seda raha nii hädasti waja on?“ küsis ta wenitades, pool argselt. „Wõiks ehk natukeseks ajaks weel jääda — tead ju küll, kui suur puudus meil on… Wiiksid talle teine kord ära — ega sul pruugi temaga selle pärast Jumal teab mis suurt sõprust pidada…“

„Kui kahju tal rahast on lahkuda!“ mõtles Jaan. „Ja sellest, et ma eila rubla ära prassisin, millega weel mõne aja oleksime edasi saanud, ei lausu ta sõnagi“… Jaan mõtles ema nõuuande üle järele. Nüüd tuli talle ka meelde, et Kohi-Kaarlit enne neljapäewa raske leida; kes teab, kus ta sel puhul just asupaika pidas. Ja ometi oleks nii õige ja südant kergendaw olnud, temale laenu tagasi