Lehekülg:Külmale maale.djvu/210

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 208 —

raha terwelt tagasi ei andnud. Ta kurwastaks see üle liig wäga.

Jaani palgele ilmus nagu häbi ja ehmatus. Ta wahtis aknast wälja Wirgu poole.

„Kõige parem on; ema, kui sa selle raha omale wõtad ja tema eest ostad, mis waja,“ ütles Jaan tasahiljukesti: „Siis on ta minu käest ära ja ma olen sõna pidanud.“

Ta wõttis westi taskust kaks kägarasse pigistatud raswast paberi raha ja wiskas nad ema ette laua pääle. Tõrkudes wõttis ema nad wastu ja wiis kohwrisse. — — Umbes nädal aega pärast seda puhus ühel öösel kange torm ja wäljas oli pilkane pime. Majade uksed kõikusiwad ja kiunusiwad, puud kohisesiwad ja paindusiwad ning aknate wastu pragises raskete hoode kaupa jäme wihm.

Wäljaotsa rahwas, pääle Jaani, magas juba. Wiimane luges weel pisikeses kambris wõi tegi kui loeks ta. Sest ta silmad jäiwad tihti mõttes ühe koha pääle raamatus peaaegu weerand tunniks peatama. Iga kord,