Lehekülg:Külmale maale.djvu/310

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 308 —

kokku — Jaan warjas nägu käega ja sammus edasi…

Anni seisis wärawa-samba najal. Ta ei pannud sosistawaid, hirwitawaid külatüdrukuid, ei wist ka wangi kaasalisigi tähele — nii mõtetes oli ta, nii kaugele wahtis ta pilk tühja õhu sisse. Kui salk temast möödas, tõmbas ta suurt willast räti, mis tal ümber oli, koomale ning hakkas tänawat mööda sinna poole minema, kust polizei-ametnikud tulnud.

Ta läks Wäljaotsale.

Õnnetu eit jooksis talle juba wärawasse wastu, surus teda oma rinnale ja niisutas ta palgeid oma pisaratega.

„Wangi — wangi — wangi,“ nuuksus ta ühte lugu, „minu poeg wangi…“

Anni wiis ta oma käe kõrwal tuppa.

„Teilt ei leitud ju midagi,“ ütles ta siin, kui ta Kaie wähe waigistada saanud.

„Mitte iwakest, mitte riide-räbalat — ja nad wiisiwad ta wangi!“ ahastas sauna-ema.

„Kas nad ütlesiwad, mispärast?“