Lehekülg:Külmale maale.djvu/351

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 349 —

isa siia nälga ja laseb enese puuri pista! Kas tema siis kohtusaksadele halwemini mõistis hambasse puhuda kui sina, et teda weel sidima jäeti?“

„Seda ma ei tea,“ wastas Jaan, kellele õhetaw puna palgesse tõusis.

„Oh sina wiimane lontrus! Mul ei ole punast krossi taskus, ei koorukest leiba kodus. Kas ta sinu kätte minu jaoks midagi ei andnud? Ära waleta! Ta andis, aga sina pistad muidugi oma tupsi! Küll ma teid masuurikuid tunnen!“

„Kuule wanamees, katsu wähe suud pidada,“ ähwardas Jaan wihaselt; „kui su poeg mulle midagi oleks andnud, siis oleks see juba sinu käes.“

Krati Peeter tõmbas noore popsi käist pidi kõrwale.

„Räägi nüüd õigust, pojuke: kuhu, tulise kuradi pihta, on siis see suur raha- ja kaubanoos jäänud, mis te Piiwamäelt ära wedasite? Kaarel, saatana wärdjas, pidas nii kaua lõuad kinni, kuni teda kinni nabiti. Nüüd ei tea mina waene, kuhu küüned pean nälja pärast lööma —