Lehekülg:Külmale maale.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 44 —

sauna ega tema elanikkusid iganes soendanud. Siin mindi tihti näljatse wõi pooltühja kõhuga magama, siin tõusti alati õhates üles, siin nuteti palju ärdaid pisaraid. Ja kõigest sellest jutustab sulle tummal kaebamisel saunanaese pilk.

Aga ta ise ei teagi, kuda ta silm kaebab, mis keelt ta kurnatud nägu kõneleb. Ta on kõigega juba harjunud, ta ei ole paremat ialgi maitsnud, ta ei oska paremat ihaldadagi. Ja ta on rahul. Wiletsus on talle nagu loomulikuks elu-aluseks saanud. Nõnda peab see ju olema! Ja kui ta kaebab, siis kaebab ta tummalt, enese teadmata, mitte meelega. Wastu tõrkuw, üles äritatud loodus on temas kaebtuse-tõstjaks, mitte ta ise.

Haigus ja surm on siin urtsikus sagedased külalised olnud. Halastamata wägiwallaga on nad siin walitsenud. Tõbe wiimane piinaohwer oli Jaan. Pääle kahe kuu waakus ta elu ja surma wahel purewa soojatõbe käes — noor, tugew, priske mees. Ta oli ühe jalaga juba hauas ja ta oleks surnud, aga ta ei tohti-