— 15 —
palju tuhat terwisid ja anname sel wiisil teada: sest et (kiitus ja tänu Jumalale!) kõik meie suguwõsa kõrgema tarkuse ja mõistusega nii rohkel mõõdul muu rahwa ees õnnistatud on, et kaugel maalsed suured isandad seda mitte üksnes ei kuule, waid ka kõigis ettetulewail asjul Kilplaste tarkust himustawad tarwitada, ja sellepärast kaua aega teid oma juures peawad; sest tõuseb siis mure, et teie neist enam kogunist lahti ei peaseks, waid wõeral maal wõiksite elupäiwi edasi ajada ja lõpetada; — aga waheajal meie asjatallitus kodu ei kordaminikut ega sigidust kuskil ei leiaks; sest et kõik asjad wastuoksa käiwad, põld, kust toidust saame, harimise puudusel hukka läheb, lojuksed kõhetumaks jääwad, pererahwas enam sõna ei kuule, lapsed wallatuses ülekätt wõtawad; jäägu rääkimata muud wigadused, mis teie ära olemisest tõusewad, kuda seda ise oma laia tarkusega äraarwata wõite, niisama wähe tahame teile meelde tuletada, kuda meie kuulus Kilplaste sugu, mis nii kaua aega õnnelikult kestnud, seeläbi õhtule jõuab ja lohaka majatallituse läbi wiimaks hoopis ärakaub ja otsa lõpeb: Sellepärast ei ole meie, neid ja teisi asju tähele pannes, mitte wõinud tegemata jätta, mis meie kohus on, sedawiisi teile teie kutsumist ja ametit meelde tuletada ja teid koju tagasi kutsuda.
„Mis teie siis nii palju enam wastu wõtma ja tegema saate, kui järelearwamises ise leiate, kuda kõige odawlikuma kombe wastu meie waesed naesed teist, kus teie suu ja sõnaga meile tõutasite truudust ja usku pidada, nüüd juba kaua aega hoopis leseks jäetud oleme olnud, otsekui ei oleks meil üksteise wahel ial midagi pikemaid tegemisi ja tallitusi olnud, kes meie ommetegi teie liha ja werd oma südame all oleme kannud. — Tõelikult, õnn on üks ümmargune kera ja wäga muutlik, mis hõlpsalt teise sõrwa peale wõib weereda. Ehk kas teie ei ole ial wana tarka sõna kuulnud:
„Neiu arm ja roosi lehed,
Suurte heldus, koidu tähed,
Kaardi mängil saadud raha:
Lõpwad kiirest, jääwad maha.“
