— 32 —
dasti üle õla tagasi, kas kedagi tema kannul ei oleks, kes raha tema käest tagasi tahaks. Ei tea ka weel täna päewal keegi, kes ehk kust ta oli olnud, ehk kuhu ta oli läinud. Üksnes seda teadsiwad Kilplased temast ütelda, et nemad teda seljast wiimast korda oliwad näinud.
Üksteistkümnes peatükk.
Kuda Kilplased tundma saawad, mis süü pärast nõuukoda pime on ja selle wastu abi teewad.
Kilplased oliwad oma uue nõuukoja pärast üliwäga rõõmsad; kõige suwe otsani pidasiwad nemad seal sees nõuu ja toimetasiwad tarwiliku asju, mis kogukonnale tuluks ja isamaale õnneks pidiwad tulema. Neil oli ka nõnda hää õnn, et kõigel suwel mitte ükskord wihma ei sadanud, kui nemad nõuukojas istusiwad. Aga suwe kena lahke nägu kadus aega mööda ära, sügise ja talw pistsiwad järk järgult oma nina nõuukotta, ja tõiwad wihlna, udu, lund ja tuult. Seal märkasiwad Kilplased, kui nemad nõuul istusiwad ja lume kibemed neil ninade peale kukkusiwad, et mõnus wõiks olla, kui nad oma nõuukojale jälle kübara päha paneksiwad, mis neile kõigile kasuks saaks tulema. Sedawiisi tegiwad nemad nõuukojale katuse peale ja arwasiwad talwel hea ahju ääres niisama soojas istuda, kui nemad suwe pikusel armsa päikese paistel oliwad istunud. Aga kui katus jälle peale oli tehtud ja nemad nõuukota tahtsiwad minna, waata, seal oli paraku jälle niisama must ja pime, kui siis oli olnud, enne kui nemad teekäija käest kunsti oliwad õpinud, päewa tuppa kandmise kulu wähendama; nüüd wast märkasiwad Kilplased, kuda neid wõeras mees ei mitte walgusesse, waid walguse selja taha oli juhatanud. Siiski pidiwad nemad sündinud asjadega lepima, sest kui raha kopikad kõik juba pudenenud, siis on wäga hilja, kukru suud kinnisiduda. Sellepärast läksiwad nemad jälle kui enne tuletunglad kübaratel nõuukotta ja pidasiwad pikka aru, koja walgustamise pärast. Kui siis ümberringi ühelt ja teiselt selle asja pärast otsust
