Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/40

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 39 —

konnale sest wõib tulu tulla. Õnneks tuli tal see mees meelde, kes oma wanad jänese wõrgutamise paelad nõuukoja ahjule ukseks kogukonnale oli kinkinud, et akna ette tehtud ahjust soe wälja ei pääseks, waid kui jänes jalgapidi wõrku jääks; — ka tuli temal meelde, mis tänu ja auu mees kogukonna poolt selle kingituse eest oli saanud, sellepärast tohtis ta loota, et kogukonna tänu tema ande eest mitte pisem ei saaks olema. Ehk küll seda, mis Kilplane keha pakitusel kogukonnale tuluks tahtis wiia, ei selge kulla ega hõbeda sarnaseks tohi arwata, siiski oli see üks kaunis warandus, mis hoolelik majaperemees ei peaks raatsima sigade ette pillutada ega nurga ja aia taha wahiks panema, waid paremine põllule peaks kandma, wiljawoodusele kasuks. Kilplane teadis ka, kuda targad külamehed wähema ande suuruse pääle saawad waatama, kui andja lahke südame helduse pääle, misga ta ande oli toonud. Nõnda mõteldes jooksis ta kogukonna kasu püüdes, wirgasti edasi, sest pakitus kihutas taga, ja hirm oli suur, et anne teel püksi ära kaoks, ja sai õnnelikult nõnda oma koormaga soola põllule kuhu ta kuhjakese oma nime mälestuseks kükati maha istutas, et aga auras! — Selle tallituse lõpetulel oli ta tulisel rutul mõned soolakasude lehed põllult kitkunud ja nendega pühkides ühe koha ligi puutunud, mis tal wäga õrn oli. Nopitud soola lehed kõrwetasiwad wäga kibedasti, mees kargas kisaga maast kui oleks teda parm saba alt hammustanud, ja pistis hüppawal sammul põllult põgenema, et aega ei olnud nööpi kinni panna. Lühikese aja pärast leidis tark mees selget asja aru, kui mõtles, mis rohi see oli olnud, ja kuda rohu soolane wõim temale sellepärast kibedat wiga oli teinud, et wili juba küpskes saab. Nüüd ei olnud tema rõõmul enam mõõtu ega mahtu, waid ta jooksis mis jalad kandsiwad linna tagasi — sest Kilplaste halpus oli külale juba linna nimeks pannud, — ja hakas nõuukoja kella helistama. Seal kargasiwad Kilplased majadest wälja ja jooksiwad üle wainu nõuukoja poole, kui oleks igal ühel tuli püksis olnud. Siin kuulutas waga külamees neile lugu, mis ta kogukonna kasuks oli teinud, näitas kõrwetuse rakukesi tunnistustäheks, mis ta tululikul tööl oli