Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 47 —

„Ja, jah,“ ütles seitsmes (kuuendama sõnad jäänud üleskirjutamata) „sa tahaksid meie ülemaks saada. Kudas lugu, kui asja paremine oskan ja teen, misga sind kuhja otsast lükau? Pange tähele:

Hans Tölp on minu nimi,
Ei tohi seda naerda.“

„See mees oleks wist ametisse saanud,“ ütles kaheksas, „aga ma tahan ise kogukonna pääwanemaks saada, ja loodan asjad parema korrale seada; tehke kõrwad lahti:

Rahwas ütleb pää mul arw,
Kui oleks tarkus nagu hius.“

„Ei ole teist weel kedagi nooli sihi keskele lasknud,“ ütles kolmasteistkümnes, „pange teraselt tähele, mis mina laulan:

Kes ei oska sõna saba,
Sel ei ole mõte luku.“

„Eest ära, kasige eest tühja jutuga!“ hüüdis neljasteistkümnes, „ma tahan kitsejuustu peale teiega kihla lüüa, et minust wiimaks ommeti Kilpla kogukonna pääwanem sünnib. Kes tuleb kihla lööma? — kuulge siis:

Ma tahaks kõige targem olla
Ja teile walitsejaks astuda.“

Weel otsata palju sedawärki targast treitud sõnu oli sel päewal Kilpla kogukonna nõuukojas kuulda, mis pika ajaga rahwal meelest ärakadunud. Mõned läksiwad kõlksus nõnda kenast kokku, et aga paar waksa maad wahele jäi, muidu oleksiwad kui loodud kokku läinud. Seni kui neid kella jutusi päewa walgele kanneti, seisis waene karjane suure hirmu ja kartuse sees, natuke maad teistest eemal, ega usaldanud mitte silmi maast ülesse tõsta, ikka kartes, et teised ilusamaid sõnu wõiksiwad kuulutada, seni kui tema naese käest õpitud tarkus tühja tuulde läheks ja tema lootused tühjaks teeks. Ja kus üks ehk teine kuskil sõnas tema jutuga ühte näis passima, seal sõelusiwad püksid mehikesel liiwa, seni kui ta lõdisewa hammaste wahel tasa illukeste oma sõnu pobises, et meelest ära ei kauks. Kui wiimaks kord tema kätte juhtus ja üks