— 55 —
löönud, ehk kas õpetaja jutlus täna palju lühem oli olnud kui muidu? — aga nii palju tõusis korraga awalikuks, et sel silmapilgul, kui meie emand oma uue kasukaga kirikusse astus, seal juba wiimane laul lõpetatud oli ja kõik kirikulised tõusiwad üheskoos pinkidelt üles. Meie auus emand arwas seda asja teisiteks ja mõtles: sellepärast, et minu meest kogukonna-pääwanema isandaks on tõstetud, mis läbi mind kogukonna-pääwanema emandaks ülendati, ja et mul täna uus kasukas esimest korda seljas on, tõusewad nüüd teised, mulle ja minu uue kasukale auu pakkudes, pinkidelt üles. Aga õigel ajal meelde tuletates, et Jumala ees inimeste seisuse wahest lugu ei peeta, waatas ta, pääd mõlemale poole keerates lahke silmaga teiste peale, kui oleks tahtnud ütelda: „Armsad naabrid, jääge istuma! sest mul ei ole weel need päewad meelest läinud, kus niisama kehw ja narakas olin, kui teiegi; sellepärast, armsad naabrid, istuge minu pärast jälle oma pinki maha.“ — Kõik kadaka saksad ei näita nii palju alandliku kombeid oma sugu rahwa wastu, kui natuke kõrgemaks on läinud.
Kakskümnes peatükk.
Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isandad wastu wõtawad.
Juba ülewal jutustasime, kuda Uppakallo ülem-isand saadikute läbi Kilplastele sõnumid oli saatnud, mil kombel ja mil wiisil nemad teda pidiwad wastu wõtma tulema. Isanda teretamise peale kästi neid kõlksuwa sõnaga tänu anda, ja wasta tulles pool ratsul, pool jalgsi, olla. Kui nüüd selle asja pärast kogukond ühel päewal nõuu hakas pidama, siis leidsiwad targad mehed kohe, et raske töö toimetus palju kergem on, kui töö jagatakse. Sellepärast jagasiwad nemad asjatallituse kahte osasse, et hõlpsamalt walmis saaksiwad. Esimeses järgus peeti selle üle nõuu, kuda ülem-isanda teretamise peale kõlksuwa sõnaga tänu wõiks anda; teises järgus
